Kaablitõkete valimine on professionaalne otsus, mis nõuab süstemaatilist kontrolli kõige üle alates materjali valikust, korrosioonikaitse protsessidest, spetsifikatsioonidest, paigalduskvaliteedist kuni lepingute vastuvõtmiseni.
1. Valige materjalid täpselt vastavalt kasutuskeskkonnale, et tagada vastupidavus.
Kaabli kaitsepiirete südamik peitub tsingisulamist materjalis, mille roostetõrjepõhimõte on ohverdatav anoodikaitse: isegi kui pind on kahjustatud, kaitseb see sisemist terast. Ostmisel veendu esmalt, kas alusmaterjaliks on Q235 süsinikteras ja kas seinapaksus vastab standarditele. Elamute rõdude või tavaliste elamupiirkondade jaoks on soovitatav kasutada lihtsat stiili, mille kõrgus on 1,2–1,5 meetrit ja vertikaalsete ribade vahekaugus on väiksem kui 12 cm või sellega võrdne. Kõrge -riskiga piirkondade (nt tööstusparkide) jaoks tuleks valida 2–2,5 meetri kõrgused piirded ja ronimisvastased{10}}konstruktsioonid. Väga söövitavates keskkondades, nagu mereäärsed või tööstuspiirkonnad, tuleks valida suurema tsingisisaldusega ja tugevama korrosioonikindlusega tooted, et vältida tavaliste kaitsepiirete roostetamist lühikese aja jooksul.
2. Kontrollige rangelt topeltkorrosioonivastast-protsessi ja vältige pinnapettusi.
Korrosioonivastane-protsess on põhitegur, mis määrab tsink-terasest kaitsepiirete eluea. Kvaliteetsed-tooted peavad kasutama kahekordset kaitsesüsteemi: "kuum-tsinkimine + elektrostaatiline pulbervärvimine". Kuumtsingitud kihi paksus ei tohi olla väiksem kui 60 mikromeetrit (tavalistes tingimustes on soovitatav 85 mikromeetrit või rohkem) ja elektrostaatilise pulbervärvikihi paksus ei tohi olla väiksem kui 76 mikromeetrit. Korrosioonivastane-eluiga võib ulatuda 15–25 aastani. Eriti oluline on märkida, et turul olevate "elektro-tsingitud" toodete pinnal olev tsingikiht on äärmiselt õhuke, halva nakkuvusega ning roostetab ja koorub maha ühe või kahe aasta jooksul. Kauba kättesaamisel saab nihikuga mõõta tsingikihi paksust ja üle vaadata tootja kolmanda osapoole soolapihustustesti aruanne.
3. Ohutuse tagamiseks kontrollige põhispetsifikatsioone ja mõõtmeid ükshaaval.
Kaablikaitsepiirete mõõtmete parameetrid mõjutavad otseselt nende ohutust. Postide seinapaksus ei tohi olla väiksem kui 1,0 mm, tala paksus ei tohiks olla väiksem kui 1,2 mm ja vertikaalsete vardade vahekaugust tuleks rangelt kontrollida 11–12 cm piires, et vältida laste peade kinnijäämist või nendest üle ronimist. Postide vahekaugus ei tohiks üldjuhul ületada 1,2 meetrit, et tagada löögi korral üldine konstruktsiooni stabiilsus. Kõrguse osas ei tohiks elamute rõdupiirded olla alla 1,05 meetri (üle 7-korruseliste hoonete puhul mitte vähem kui 1,1 meetrit) ning tööstuspargi piirdeaiad on soovitatavalt vähemalt 2 meetri kõrgused. Ostmisel kontrollige kindlasti iga eset nihiku ja mõõdulindiga; ära toetu suulistele lubadustele. Pöörake tähelepanu ka keevituskvaliteedile,{14}}keevisõmblused peaksid olema täielikud ja ühtlased, ilma mittetäielike või puuduvate keevisõmblusteta.
4. Kontrollige rangelt paigalduse täpsust ja pöörake tähelepanu varjatud töödele.
Paigalduskvaliteet määrab otseselt selle, kas kaabli kaitsepiire suudab saavutada oma eeldatava eluea. Esmatähtis on postide vundament: kivistunud pinnasele paigaldamisel ei tohi posti süvistamise sügavus olla alla 30 cm ning kasutada tuleks C25 või kõrgema kvaliteediga tahkunud betooni. Paigaldamise ajal tuleb iga posti vertikaalsus kalibreerida tasemega; vertikaalsuse lubatud hälve peab olema väiksem kui 3 mm/m või sellega võrdne. Kõik pistikud ja paisupoldid peavad olema valmistatud roostevabast terasest 304, et vältida korrosiooni ja lõdvenemist, mis võib viia piirde üldise kokkuvarisemiseni. Õõnestellistest seintele paigaldamisel tuleb ankurdus süvendada konstruktsioonikihini; vastasel juhul on see väga vastuvõtlik irdumisele. Pärast paigaldamist tuleks piirde üldise stabiilsuse kinnitamiseks läbi viia -sektsioonide kaupa{10}}raputamise test.
